Varahommikuks jõudsid kohale ka Janne ja Moonika Kadrinast, kes said veel enne tikkimisõppe algust meiega mõnusalt pliidisoojas köögis kohvitada.

Veel enne, kui õppetöö algas, rõõmustasid mu kallid õpilased mind oma vahepeal valminud tööde näitamisega. Ja neid tikitud rõivaid muudkui tuli ja tuli kottidest, üks uhkem kui teine!

Meile on kogu südamest oluline, et iga õppija tunneks end meie juures hoituna ja saaks parima võimaliku kogemuse. Seekord oli meie grupis lausa kaks vasakukäelist õpilast. Selleks et õppimine kulgeks sujuvalt ja loogiliselt, said nad enda ette eraldi ekraani, kust nägid minu reaalajas tikkimist peegelpildis.  Vasakukäelised peavad vars- ja sämppistet tikkima hoopis teisiti ja need töövõtted said nüüd küll korralikult selgeks.
Edasijõudnutega töötada on aga lausa lust! Nad taipavad kõike poolelt sõnalt. Tikivad juba nii osavalt, et enam ei tee vahetki, kas tegu on õpetaja või õpilase tööga! Mõnikord ma mõtlen, et neil polekski ju tegelikult enam vaja koolitusele tulla – nad vaatavad tikitud tööle peale ja juba saavad aru, millist pistet kus kasutati. Kuid kõik nad kinnitasid ühel meelel, et just see meie maja õhkkond, soe vastuvõtt, maitsev toit ja toredad kaaslased on need, mis on alati tulemist väärt.
Selle sooja atmosfääri loomisel on muidugi asendamatu roll meie ülejäänud "pererahval". Erkki kokkas nii, et viis lausa keele alla (ja pani kõik hea toidu käes mõnusalt ägisema!), ning meie armas kassistent Fredi kaunistas oma väärika ja nurruva kohalviibimisega koolitusklassi lauda, tehes täpselt seda, mida ta kõige paremini oskab – jagas lahkelt oma pai-teraapiat.